„NÜMFILAEVA“ OTSINGUL

2. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Sellest, kuidas iga pikem reis algab lendamisega, ma rääkima ei hakka. Ega ka sellest, kuidas „lennukist väljudes tabas mind esimese asjana sõõm kuuma niisket troopikakuumust“ – las ta olla, selge niigi.


Ehkki – tõsi – ma ise ikka vahel mõtlen, kui 12-tunnisel Lima lennul põlved ära kipuvad surema, et kui kaua võttis sõit Euroopast siia meie džunglilinna Iquitosesse aega näiteks 18. sajandi lõpul, kui siinsed kautšukiparunid metsas indiaanlasi tööle nuutisid ja linna uhkeid käsitsimaalitud kahhelkividega maju ehitasid.. Kõigepealt tuli neil sõita üle Atlandi ookeani ning siis veel 3700 km mööda Amazonast ülesjõge.

Täna saab pealinnast Limast Iquitosesse ilma lennukita ainult nii, et kõigepealt bussiga ca 24h üle mägede ja seejärel laevaga ca 5 päeva allajõge. Sest ühtegi maismaateed Iquitosesse endiselt ei tule. Seega „helppo nakki“, nagu ütlevad soomlased. Meie siiski lendasime – mõned kannatusetunnid ja siin me nüüd kenasti kõik oleme. On ikka masinad.

AGA nüüd on meil vaja siit edasi saada. Meie baaslaager, kuhu esialgu välja tahame jõuda, asub ca 140 km kaugusel – mööda vett. Siin on neid vanu jõelaevu küll, mis ühte ja teise kohta lähevad, aga meie külla viiv laev, vana kahekordne puust rüsakas, läks katki. Ja ühtegi teist laeva ei ole ka kohe minemas, sest Peruus toimusid kohalikud valimised.
Kuidas need seotud on? Aga vot nii, et valimised on siin maal kõikidele kohustuslikud – kui kohale ei ilmu, saad meie vääringus ca 60 eurot trahvi. (ja see ei ole iga külamehe jaoks kindlasti mitte mingi „kolm viiskümmend“).

No ja kuna linnast saab lahkuda vaid mööda vett, siis ongi kõik jõelaevad valimiste tõttu käigus – seda, kuidas inimesed valimisurnide juurde uusi (varga)nägusid valima peaks saama, tuleb igal kogukonnal ise vaadata – riik aitab ainult valimissedeli või trahvikviitungiga. Nii nad siis üürivadki laevad, sest kamba peale tuleb ju nii odavam, kui et igaüks oma (või naabri) väikese mootorpaadiga hakkaks kohale põksutama.

Niisiis – meie ei teadnud kuni tänaseni, millise kolakaga ja kuhu täpsemalt me siit minema hakkame – aga nagu Peruus ikka, kui lased asjadel voolata, siis ühel hetkel ikka antakse vastu ka. Meie laeva nimi on „Las Ninfas“ enk „Nümfid“, ta väljub paari tunni pärast ning ma ei jõua ära oodata, milline see laev välja näeb. Hilisõhtuks jõuab ta „kuhugi“, kust me siis omakorda „mingi paadiga“ Yanayaku jõele edasi saame. Titi-miti.

Aga eilne saabumispäev Iquitoses oli – noh – õhtul proovisid poisid eesti keelde tõlkida sõna „overwhelming“.
Paistab, et kogu kamp on kohe „laines“ – juba puhus Belen’i slummituru masuurikas Carlos meile šamaanitubakat ninna (mille peale näiteks Johani nägu läks umbes neljaks minutiks selliseks, nagu oleks ta juba viimased viis aastat iga päev kaheksa tundi seal turuletitagusel toolil istunud). Saime ka katusel kõõluvate raisakulliparvede valvsa pilgu all maitsta erinevaid toonust tõstvaid nõiajooke ja no see mets seal teisel pool Itaya jõge paistab ikka juba väga kutsuv.

Meeled segunevad, sagedus hakkab tasapisi süvenema...

Posted on October 10, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.