Ivo Tšetõrkin, Amazonas Reiside Peruu reisijuht
Siin on üks väike jätkulugu episoodile „Minu Amazonase“ raamatus. Kas mäletate väikeste kruiisilaevade peremeest Bill´i, kelle kontor/restoran/penthouse asub Iquitose promenaadil, kohe La Noche restorani kõrval? Iquitose legendaarseimat „vana kooli gringot“, kelle kohta kurjad keeled rääkisid, et tema äri läheb hästi eelkõige seetõttu, et naispersonal tema kruiisilaevadel on meeskülaliste suhtes „väga sõbralik“?
Kui ei mäleta või pole lugenud, ei ole üldse hullu. Kuid selle Billiga juhtus järgmine lugu. See on küll üsnagi hullu.
Iquitosest käis veidi aega tagasi üle keeristorm. Laineplekist katused lendasid tänavatele, klaasid purunesid. See ei räsinud tervet linna, aga mingi osa, sealhulgas vanalinn, sai ikka korralikult pihta. Samas vigastatuid ei olnud palju, nii hull see lugu ei olnud, majad jäid ikka terveks. Vana Bill oli läinud tormiga oma kolmanda korruse penthouse´i suuri otse laiale jõele avanevaid aknaid sulgema. Ning keegi ei tea, kas oli see tuuleiil, mis äkitselt majja tungis – või siis õnnetult tuule käes lipendavalt hiiglaslikult klaasaknallt saadud obadus – kuid alla tänavale ta sealt lendas, ning - potsti! - surnuks. Lisaks sellele rääkis La Noche omanik Miriam, et Bill´il oli olnud voodis madratsi sees hunnik raha – ning ka see kisti tänavale ning kupüürid lendlesid ja pöörlesid tema ümber, kui ta seal tänaval õnnetult lebas. Ma kuulsin seda lugu tema võigastes detailides kahest või koguni kolmest allikast. Lisaks sellele räägiti, et päris kohe ei saanud Billi surnukeha ka kuhugi viia – tee oli mahalennanud katuste laineplekist ja muudest tükkidest blokeeritud, autoga ei saanud ligi, mootorratta peale ei tahtnud ka keegi suurt kogu vinnata. Ning see pole veel kõik – Wacho ütles mulle, et keegi lihtsalt ei nõustunud Billi keha tänavalt ära vinnama, kuna ta ei olnud oma elus hea inimene ning kasutas kohalikke ära.
See kõik kõlas liiga fantastiliselt isegi Lõuna-Ameerika maagilise realismi kontekstis. Kuid oli selles osas ometi tõsi, et alla see Bill kukkus ja surnud tema on. Muus osas ei taha ma kindlasti hinnangut anda. Ning ma usun, et kuitahes vastuoluline ta ka elus ei olnud, niisama kättemaksuks kedagi tänavale ikka ei jäeta. Kuid nagu ütleb Peruu vanasõna, mis võiks vabalt olla ka Peruu lipukiri ja tunnuslause: nada es seguro, todo es posible - miski pole kindel, kuid kõik on võimalik.
Kui järgi mõelda, siis see lause kehtib igas olukorras ja igal hetkel, ükskõik mis asju sa parasjagu ajad. Seda tuleks endale korrutada igal hommikul peeglisse vaadates – ning meelde tuletada alati, kui sulle midagi „kindla peale“ väidab.
Ilmne, et see „nada es seguro“ kehtib ka paljudes teistes ... ee... kerge kiiksu ja jõnksuga, reeglina ekvaatorile lähemal asuvates ning vaesemates riikides, kus kokkulepped ja lubadused ei pea – või juhtuvad teadmata tulevikus. Neid näiteid on palju.
Kuid huvitavam osa siit lausest on „todo es posible“.
„Te ei mahu sellele lennukile, peate lendama homme.“ Mõnel Peruu lennufirmal on kombeks mitte lõpetada piletimüüki ka siis, kui lennuk on täis. Ning see väljub mujalgi levinud pisikese ülemüügi protsendi piirest. Kuid 3 minutit enne planeeritud väljumist ulatatakse sulle check-is pardakaart ning palutakse joosta. Sest sa ikkagi jäid sinna kassa juurde kõõluma, lootust kaotamata, kuna todo es posible. Käega ei tasu Peruus asjadele lüüa, kõik olukorrad lahenevad. Kuid toodud juhul ei ole kindlasti lahenduseks see, et hakkad check-in’i töötajaga kärkima: „Mul on ju pilet sellele lennule, te PEATE mind lennukile laskma“. Ei lennukis ega Amazonase külas ei salli keegi karjuvat gringo’t, see ei vii kunagi soovitud tulemuseni. Peruulane läheb lihtsalt lukku, ignoreerib sind ning kindlasti ei saavuta sa sel viisil mõistmist ega lahenda ühtegi olukorda.
Ma võiksin seda rida siin näidetega lõpmatuseni pikendada. Kaatril sai keset Amazonase jõge, veidi enne Iqutosesse jõudmist bensiin otsa – persecho! Valmistume vähemalt paaritunniseks ootamiseks, triivimiseks, valvamiseks, et kuhugi tokki ei põrutaks (jõe vool on ca 12 km/h). Kuid ilma igasuguse selgituseta ujub 5 minutit hiljem meie kõrvale tundmatu paat, kellel, vastu kõiki Peruu reegleid ja kasvatuskombeid, on kaasas väike lisakanister, mida meile müüa.
Üks reisija ütles selle peale, et nojah, nüüd ma mõistan, miks te oma reisijatega enne kohtuda tahate – mul on päris mitu sõpra, kes muidu väga tahaksid Peruusse tulla, kuid sellise olukorra peale läheksid ikka väga närvi. Et kuidas ikka nii saab, paat ju võtab ühepalju kütust, ükskõik kui vähe või palju sa seda kaasa võtad, et kas siis tõesti ei suuda väikesegi varuga arvestada.
No ei suuda, tee mis tahad. Või kui ka arvestad, siis läheb mootor katki. Või juhtub midagi kolmandat. Sest nada es seguro. Aga noh, sellkeks ju saigi tuldud ka.
